püstihull 1(a)

päris mõistuse kaotanud v. ülimalt pöörane, väga jabur

  • See on kainelt mõtlev mees, kes kõiki kunstnikke püstihulludeks peab. Poisid olid Kaie järele püstihullud. Ta on püstihull töörügaja. Mulle lõi pähe püstihull mõte.