mittemõistmine 1(n), mõistmatus 1(n)

raskus, võimatus kellestki või millestki aru saada, kelleski või milleski selgusele jõuda

  • Inimeste, inimlik rumalus ja mõistmatus. Mul on häbi sinu mõistmatuse pärast. Tegi seda teadmatusest ja mõistmatusest. On ta tõesti nii taipamatu või teeskleb mõistmatust? Ajab oma mõistmatusega kõigil hinge täis. Kehitab mõistmatuses õlgu.