idüll 1(n), vaikelu 1(n)

vaikne, harmooniline, mitte millestki tumestatud olemine

  • Maaelu, looduse idüll. Perekondlik, mesinädalate idüll. Kuuvalge talveõhtu, kauni suvepäeva idüll. * Meie väikeses peres.. valitses idüll: ei pahandamist, vihastamist, kirumist ega kurje sõnu. (Autor: J. Semper.)