hulkur 1(n), ilmarändur 1(n), rändur 1(n), vagabund 1(n), vander 1(n)

rändaja, rännumees; teekäija

  • Kaugetes maades viibinud rändur. Temast sai rändur ja looduseuurija. Rändur palus öömaja. * Nagu polekski tuulel muud teha, kui.. takistada rahulikul ränduril tema teekäimist. (Autor: A. Saar.)