austuse puudumine koos intensiivse vastumeelsuse tundega
Tütarlapse häälest kostis kerget halvustust.
Reeturid sattusid üldise põlastuse alla. Ta tunneb suurt põlastust moraalse lodevuse vastu. Selline käitumine äratab põlastust. Mõtles põlastusega inetu kuulujutu peale. Need sõnad öeldi põlastusega. Kaaslaste põlastus polnud kerge kanda. Kõndis peenema rahva põlastuseks linna vahel pasteldes ringi. Ta näol, hääles oli põlastus.
Põlu alla langema, sattuma. Selle kirjaniku teosed olid vahepeal põlu all. Temast hoiduti kõrvale, nagu oleks ta põlu alla pandud. Poisi hääl oli täis põlgu. * .. ta toonist lõikus tahtmatult läbi nii sissesündinud kui ka koolis kasvatatud põlg saksa soo vastu. (Autor: H. Laipaik.)
Sügav, ülim põlgus. Kellegi vastu põlgust tundma, üles näitama. Ettepanekusse suhtuti põlgusega. Naine äratas mehes üheaegselt nii kaastunnet kui põlgust. Levitati, õhutati põlgust ja vaenu teiste rahvaste vastu. Vaatab, kohtleb teist põlguse ja üleolekuga. Põlgusse segunes ka annus kadedust. Viimased sõnad lausus ta suure põlgusega. Oma käitumise pärast väärid sa üksnes põlgust. Hirm poisi silmis muutus põlguseks. Tema pilku ilmus põlgus. Mehe näol võis märgata põlgust. Üle näo lendas põlguse vari. Püüdsin kogu oma põlguse sõnadesse panna. * Säärane vaikiv põlgus oli ootamatu ja raskem kanda kui avalik sõim.. (Autor: O. Tooming.)