halatt 1(n), kittel 1(n)

töö ajal muu riietuse peal kantav pikk kerge rõivas.

  • Buhhaara, usbeki halatt. Usbekistanis kannavad mehed vöödilisi halatte. Haigel oli seljas tumesinine velvetist halatt.
  • Nööbitav, selja tagant seotav kittel. Kitlit selga panema, seljast võtma. Valges kitlis arst, kokk, lüpsja, müüja. Tõmbas tumeda kitli peale, et mitte ülikonda määrida.