Aristotelese traktaadis "Luulekunstist" toodud tragöödiakäsitlusest tuletatud näidendi ideaaltüüp, mis on range ehitusega, terviklik ja selge arenguskeemiga sõlmitusest konklusioonini, selge alguse, keskkoha ja lõpuga, sobivate karakteritega, pöördega õnnelt õnnetusele v vastupidi, äratundmise ja kannatusega, millest lõpuks sünnib vaataja katarsis